Maailm püsib püsituses, mateeria omandab alatasa uusi vorme. Üks mateeria vorm kaob, teine tuleb asemele. Me oleme õppinud mõtlema asjakeskselt – asi tekib ja kaob. Ent kui mõelda seosekeskselt, võib näha, kuidas see, mis asja tekitab ja kaotab, kandub ühtlasi ühest asjast teise edasi. Selles kummalises, ühtaegu katkendlikus ja püsivas, alatasa uusi vorme omandavas jõus ühinevad lagunemine ja tekkimine ning hajumine ja koondumine. See jõud ilmub, et kaduda, ning kaob, et ilmu