Igatsusele järgneb vaikus. Ses hääletus alistumises tajun kõige teravamalt oma peljatud üksildust. Iga üksinduses veedetud aasta kahandab mu südant ja surelikkuse tajupilt joonistub üha selgemini välja. See lahkumine õhutab mind otsima tähendusmärke, mida pärast mu viimast hingetõmmet mäletada, kalliks pidada ja armastada. Loon pärandit üksildusest ja üksildusele, et jätta igavikuline märk oma virelusest tühjuses.
Hetkel, kui armastusest keeldutakse ja meid tagasi tõugatakse, leiame ainsa tõena, millest kinni hoida, oma maised jäänused: need on meie olemasolu tunnistajaks ja järele jääva tõendajaks. Tahan anda valimatult teistele vaid tükke endast, ükskõik kellele teisele, sest see on ainus, mis mulle veel jäänud. Põlistan oma elava keha jäänuseid valatuna pronksi ja hõbedasse, et asetada neid teiste kaela ümber lootuses kustutada möödapääsmatu kaduvik, saavutades ilmne ja intiimne surematus.
/Erinn M. Cox/
Erinn M. Cox on Eestis resideeruv Ameerika Ühendriikidest pärit ehtekunstnik. Ta on omandanud skulptorina magistrikraadi ning lõpetanud ehtekunsti magistrantuuri. Tema rahvusvahelisest näitusetegevusest võib tõsta välja osaluse näitustel Schmuck 2018 ja 2020, SOFA CHICAGO ning tunnustuse Galerii Marzee Graduate Prize pälvimise aastal 2019. Lisaks loometegevusele töötab ta USA´s vabade kunstide ja kunstiajaloo dotsendina ja külalislektorina Eesti Kunstiakadeemias. Ta on avaldanud artikleid kaasaegse kunsti/disaini, ehtekunsti ja filosoofia teemadel ning on veebiajakirja Louise & Maurice asutaja ja toimetaja (www.louiseandmaurice.com).
After longing comes a silence. It is in the surrender to this quiet that I most starkly feel my unwanted solitude. Every year I spend alone my heart gets smaller; my sense of mortality more clearly defined. This resignation wills me to seek the means to be remembered, cherished, loved after I stop breathing – to create a legacy of and from loneliness, to leave eternal evidence of my presence in my absence.
When love has been denied and refused, the only truth left to hold onto is found in our remains: they are the identifiers of our very existence and the fidelities of what we leave behind. I wantonly submit parts of myself indiscriminately to the other, any other, because I have nothing left to give. I cast remnants of my living body – immortalized in bronze and silver – to place around the neck of another in hopes of erasing my inevitable disappearance and thus, becoming manifestly and intimately immortal.
Erinn M. Cox is a jewellery artist from the United States, residing in Tallinn, Estonia. She holds BFA and MFA degrees in sculpture, and a MA degree in Jewellery. Erinn has exhibited her work internationally, highlighted by her selection for Schmuck 2018 & 2020, SOFA CHICAGO, and recently being awarded one of the Galerie Marzee Graduate Prizes in 2019. As well, Erinn is an adjunct professor of Fine Arts and Art History in the US and a guest lecturer at the Estonian Academy of Arts. She is also a published author on topics related to contemporary art + design, jewellery, and philosophy and is the founder and writer for the online journal Louise & Maurice (www.louiseandmaurice.com)