Näitusel „Õhkõrn“ eksponeeritud tööde loomise ajendiks on ülekoormus ja mitmetine küllastumine, eelkõige sotsiaalsetest representatsioonidest. Redutseeritud on segavad viited, rahutukstegevad impulsid ja pretensioon vaatajat suunata.
Prinditud digigraafika töödes tegeleb Annike Laigo poeetilise kohalolu teemaga, andes sellele minimalistliku vormi ning vabastades koormavatest narratiividest.
Tööd on sellises vormis realiseerunud pikaaegse materjalide ja tehnikatega katsetamise tulemusena, eesmärgiga tabada ja väljendada kergust ja õhulisust. Tööd on mõtteliseks jätkuks Laigo autoritehnikas valminud akvarellilike värviüleminekutega vaipade seeriale Float (Hop galerii, 2013), milles ta samuti tegeles nüansirikka ja õhulise gradatsiooniefekti edasiandmisega vastuoluliselt paksus ja tihedas vaibamaterjalis ning millele järgnes täiendavalt ulatuslik käsitaftingvaipade kollektsioon.
Seeria “Õhkõrn“ ettevalmistamisel on Laigo kaugenenud hetkeks talle omasest materjali- ja tehnikakesksusest ning eksponeerib töid, mis loodud läbi digimeedia formaadi. Esitletud tööd pretendeerivad eelkõige värvimõjule, kriteeriumiteks illusoorsuse dünaamika ning ajatu, õhuline, tajudel võnkuv kaalutu kohalolu. Värvivabalt pinnalt tumedamasse, tihedamasse tooni suubuv efekt tekitab vastupandamatu tõmbe seda jälgida. Geomeetriline struktureeritus koos dünaamilise, nüansirikka ja täpse värvimänguga mõjub oma paradoksaalsuses külgetõmbavalt.
„Kromaatilised visuaalsed efektid nõuavad teostuses täpsust, iga piksel panustab nii illusiooni kui esteetikasse. Tonaalsuselt liigub sari läbi kogu spektri, kõik teadaolevad värvid on potensiaalselt võimalikud. Kontseptuaalselt huvitab mind lisaks värvi-, vormi- ja materjalisünergiatega tegelemisele narratiivsuse kui sellise kahtluse alla seadmine, leian end sageli tegelemas selle peitmisega. Mind huvitab võimalus leida viise kuidas kõnetada rääkimata. Et tulemus oleks ajatu, kerge, täpne ja sügav ning kannaks edasi mu katsetusi ja otsinguid“, selgitab autor.
Annike Laigo (1972) on Tallinnas elav ja töötav disainer. Ta on lõpetanud tekstiili eriala Eesti Kunstiakadeemias. Ta töötab enamasti sisustusobjektidega, mis ulatuvad monumentaalsetest vaipadest ruumiaksessuaarideni ja kus kohtuvad nii traditsioonilised kui kaasaegsed tehnilised võtted. Ta on huvitatud objekti rollist ruumiloome osana, värvist kui sensoorse taju elemendist ning konventsionaalsete objektide potensiaalist teiseneda, kombineerides oma loomingus autoritehnikaid ja originaalseid lahendusi ning tehes koostööd mitmete kodu- ja välismaiste tööstusettevõtetega. Tema töid on eksponeeritud arvukatel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, neid leiab nii muuseumide kui erakogudest aga ka mitmetest avalikest interjööridest. Annike Laigo on Eesti tootedisaini auhinna „Bruno“ laureaat (2006).
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Tänud: Andres Toodo, Marko Nautras, Kai Lobjakas, Kristjan Mark Taaler
....................................................................................................................................................
I`m not interested in stretching narratives, on the contrary - as an artist, I give up comments or other instructions that would lead in one direction or another. I want to offer, to create an atmosphere. Maximum flow, a thought-easy but emotional zone where to stop in a moment and pause.
/Annike Laigo/
Today, we are constantly disturbed by an overload of information and visual distractions. It is challenging to stop this flood of irresistible entertaining, slow down and find again autonomous thoughts, feelings and re-connect with inner self.
The works of the series deal with poetic presence in a form of minimalism and let the viewer create their own stories, over and over again. They are purposely freed from engaging narratives unless it is created by the viewer.
The form of the series is a result of an exploration into a material, technique and idea to capture and express intangible dynamics such as atmosphere, light and space, sensory of imagination and reality.
The works are stripped down from superfluous details of materiality as far it was possible. Going through several stages to find the right form of expression, I get back to the point of digital matter the most ethereal of all, rejecting craft as my first tool and making room for exactness and clarity in expressing aerial, weightless presence. Chromatic visual effects demand regularity in execution. Each pixel contributes to the illusion and aesthetics. Tonally, the series travels through and around the whole spectrum and every nuance is seen as a possibility. Fine modulations of the hues of each work carry on the continuous study on colour relations and a current of personal choice.
Annike Laigo is textile designer and shares her time equally between commercial collaborations and an artistic practice based on self-initiated research. She wields poetic minimalism, crafts and new technologies to provoke a shift in how we perceive objects primarily interested of their potential for a change. Annike Laigo has exhibited internationally, her works are included in important public and private collections. She has won important domestic design prizes (Bruno, 2006) and grants (Estonian Cultural Endovement). Annike Laigo lives and works currently in Tallinn, Estonia.
Supported by the Cultural Endowment of Estonia.
Exhibitions in HOP gallery are supported by the Estonian Ministry of Culture, Cultural Endowment of Estonia and Liviko Ltd.
Special thanks: Andres Toodo, Marko Nautras, Kai Lobjakas, Kristjan Mark Taaler