Oma esimese isikunäitusega Eestis tõstatab Markle küsimusi tuleviku moe ja rõivaste individuaalse väljendusvõime kohta
masinatepõhises elus. Ühendades laiendatud moe ja spekulatiivse disaini perspektiivid ning käsitöölised meetodid, kujutleb kunstnik olelus-igatsuslikke narratiive inimjärgsel planeedil, mis on jäetud töötlema inimkonna argiharjumuste poolt tekitatud jääke.
Näituse keskmesse paigutuvad kolm skulpturaalset elementi, mis on põimitud tarbimisjärgsest plastikust, kasutades kunstniku enda valmistatud puidust kudumistööriistu. Kootud pinnad põhinevad "teise naha" kontseptsioonil, nagu seda on riietus, arhitektuur või keskkond kui inimese olemasolu laiendus. Viimase abil uurib Markle mänguliselt inimesteta moesüsteemi absurdset ideed, et vaidlustada hiliskapitalistlikke tarbimismustreid ja inimkeskseid lähenemiseid identiteedile.
Kunstniku enda sõnul on mood oma olemuselt projitseeritud nostalgia vorm – meenutus tulevast, mis on ühtaegu võimatu, kuid väga tõeline. See liugleb kuskil utoopilise ja düstoopilise tuleviku vahel, kuid ei saa hõlpsasti lasuda kummaski vallas. Just selle moele omase sisepinge tõttu sobibki see erinevate olemisviiside uurimiseks. Kudumine kui käsitööline protsess ja rõivaste valmistamise tööriist koosneb korduvate silmuste tsüklitest ning põhineb sageli tingmärkidel, mida saab seostada arvutisüsteemides kasutatava keelega. Kõnealune näitus spekuleerib käsitöö püsivuse ja selle võime üle suhelda tulevikuintellekti avaldumisvormidega.
Gary Markle on Kanadas sündinud, Tallinnas ja Helsingis tegutsev kunstnik, loovuurija ja haritlane, kelle vaatluse all on kanga, kostüümi ja performance’i ristumiskohad. Ta on omandanud bakalaureusekraadi moe erialal Parsons School of Design’is New Yorgis, käsitöö magistrikraadi Nova Scotia Kunsti- ja Disainikolledžis (NSCAD) Halifaxis ning osalenud rahvusvaheliselt paljudel performance’itel ja galeriinäitustel. Markle'i huvid leiavad lisaks isiklikele projektide sageli väljundeid ka koostöödena teiste kunstnike ja kogukondadega. Viimati oli ta esindatud Viljandis, Kondase keskuses toimunud grupinäitusel „Pikem suhe – A Long Engagement” (kuraator: Marta Konovalov). Hetkel töötab Markle moe eriala dotsendina NSCAD’i ülikoolis ning on kunstide doktorantuuri kandidaat Aalto ülikoolis, kus tegeleb enda kunstipraktikast lähtuva disainiuurimusega, mis on kantud küsimusest: Kas meie loome käsitööd või loob käsitöö meid?
Rohkem infot kunstniku kohta: www.garymarkle.com
Kuraator: Kulla Laas
Graafiline kujundus: Diandra Rebase
Helikujundus: Brandon Auger
Tänu: Arsenali Uuskasutuskeskus, Eesti Kunstiakadeemia puu- ja metallitöökojad, Ulvi Haagensen, Juss Heinsalu, Reet Heinsalu, Eve Laas, Marju Taur, Ann Mirjam Vaikla.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
....................................................................................................................................................
With his first solo exhibition in Estonia, Markle raises questions about the future appearance of fashion and the possibility of individual expression of dress for machine-based life. The artist uses a lens of expanded fashion and speculative design in combination with craft to examine narratives of (be)longing on a post-human planet that has been left to process the residue of humanity's everyday consumptive habits.
At the center of the exhibition are three large-scale sculptural objects knit from post-consumer plastic on special wooden tools made by the artist. The knitted pieces are based on the concept of "second skin," such as clothing, architecture or environment that extends one's existence. Here Markle playfully explores the absurd notion of a humanless fashion system to challenge late capitalist consumption patterns and human-centric ideas of identity.
According to the artist, fashion is by nature a form of projected nostalgia – a remembrance of things to come, simultaneously impossible yet very real. It is (dis)located somewhere between utopian and dystopian futures but never comes to rest easily in either realm. It is this tension inherent to fashion that makes it suited for investigating different ways of being. Knitting as a craft and tool for garment making consists of a series of repeated loops and is often based on a pattern of symbols that can be related to the language used by computing systems. This exhibition speculates on the persistence of craft and its ability to communicate with future forms of intelligence.
Gary Markle is a Canadian artist, researcher and educator based in Tallinn and Helsinki, whose practice examines the intersection of cloth, costume and performance. He holds a BFA in Fashion from Parsons School of Design, New York City and an MFA in Craft from NSCAD University, Halifax. Markle has participated in many performances and exhibitions internationally; his research and creation provide a site for solo artistic explorations and collaborations with other artists, cultural communities and environments. Most recently, he contributed to the group exhibition „Pikem suhe – A Long Engagement '' at Kondas Centre, Viljandi (curator: Marta Konovalov). Currently, Markle works as an Associate Professor of Craft in the Textiles/Fashion Department at NSCAD University and is a Doctor of Arts candidate at Aalto University, where his practice-led design research investigates the question: Do we make craft or does craft make us?
More info about the artist: www.garymarkle.com
Curator: Kulla Laas
Graphic design: Diandra Rebase
Sound design: Brandon Auger
Thanks to: Arsenali Uuskasutuskeskus, Ulvi Haagensen, Juss Heinsalu, Reet Heinsalu, Eve Laas, Marju Taur, Ann Mirjam Vaikla, wood and metal workshops of the Estonian Academy of Arts.
Exhibitions in HOP gallery are supported by the Cultural Endowment of Estonia, Estonian Ministry of Culture and Liviko Ltd.