Giulia Cacciuttolo uurimust võib visuaalselt määratleda ja tõlkida kui "nostalgiast ja mälestustest koosnevat tähtkuju, mis on pärit minevikust, ent mida tuleks vaadelda tuleviku perspektiivist". „See oli kunagi nii“ on omavahel intiimselt ühendatud objektide kogum, mis näivad kui käegakatsutavad märgid erinevatest avastustest. Galeriis muutuvad need uurimis- ja arhiivinäidisteks. "Arhiivi" motiivi ei peaks siin tõlgendama formaalselt, vaid pigem kui end alles avava metodoloogiana, millest saavad alguse lõputud võimalused. Sama põhimõte on aluseks ka loovuurimusele ja on käesoleva näituse kontseptsiooni ja struktuuri käivitajaks.
Cacciutolo töötab piirialadega, mis avalduvad meie elus ja selles, kuidas me neid alasid isiklikult tajume. Piirialade all on mõeldud materiaalseid või mittemateriaalseid kohti või ruume, mis on kahe oleku – ruumi ja aja – vaheline lävepakk või üleminekuhetk. Neid iseloomustab mitmetähenduslikkus ja nad avalduvad ideaalselt plastilise ja kohanduva elemendina. Need võivad olla nii reaalsed kui ka fiktiivsed paigad, mis on muudetavad ja piiritletavad – nagu näiteks isiklik ja kollektiivne mälu.
Mis see kollektiivne mälu lõppude lõpuks muud on kui üks hiiglaslik intiimsete mälestuste mosaiik? Mõistagi on mõned neist ilmselt varjatumad kui teised, aga nende kõigi ühine eesmärk ühel või teisel viisil on kollektiivse mälu moodustamine. Näitus on üks kunstniku poolt valitud avaldumisviis võimalikest, isikliku mäluga seotud sünteesidest, mis oma teel tõe poole muutub samaaegselt ka kollektiivseks. Seega segunevad omavahel orgaaniline ja kunstlik, tekib segadus ning tulemus muudab vääramatult oma kuju. See on dekonstrueeritud ja uuesti kokku pandud tõde. Vaataja saab intuitiivselt oma kogemuse proovile panna nuhutades vaid ninaga õhku ja iga liigutust mõõtes, liikudes samas iseenda tõe poole. Selles peitub selle kunstilise misanstseeni jõud. Misanstseen on mõistena kahemõtteline: see võib tähendada nii kunstiteose näitusepinnal näitamise reaalset akti kui ka fiktiivseid akte, milles sisaldub vale. Mälu toimib tihti samal põhimõttel ning kunst, mis on jõuline ja filtreerimata, jälitab iseenda füsiognoomiat, vahet tegemata, on see vale või praktiline, dramaatiline või enesega rahulolev akt: See oli kunagi nii.
Giulia Cacciuttolo elab ja töötab Londonis. Ta on õppinud maalikunsti (BA) Rooma Kaunite
Kunstide Akadeemias ja kaitsnud kaks magistrikraadi – ühe maalikunsti alal Wimbledoni
Kunstikolledžis (Londoni Kunstiülikool) ja kaunite kunstide alal Central Saint Martinsi Kolledžis (Londoni Kunstiülikool). Cacciuttolo uurib oma kunstnikupraktikas mälu, keskendudes sealjuures nüüdisaegstele arhiividele ja arhiveerimisviisidele. Kunstnik püüab vastuseid leida küsimusele, mis on mälu ning mineviku roll meie kui üksikisikute kui ka ühiskonna jaoks ning mida tähendab pärimuse mõiste tänases kontekstis. Viimasel ajal köidavad teda mälu, ruumi ja maastiku vahelised füüsilised suhted, millesse kunstnik suhtub kui arhiivi või ajalugude ja kogukondade mälestuste kihistustusse. Samuti huvitub ta hetkel nii teoreetilises kui materiaalses mõttes maastike piiri- või/ja äärealadest ning üleminekumomentidest. Cacciuttolo uurimust on alati toetanud tugev tehniline ning visuaalne kunstnikupraktika ning ta rakendab erinevaid trükitehnikaid taolistele materjalidele nagu lateks, siid ja vaha. Samuti kasutab ta oma töös analoogfotograafia vahendeid ning erinevaid valutehnikaid. Näituse kuraatorid: Osservatorio Futura (Francesca Disconzi ja Federico Palumbo)
............................................................................................................................................ Giulia Cacciuttolo's research can be defined, and visually translated, as a “constellation of nostalgia and memories, coming from the past but seen from a future point of view". Likewise, T'was ever thus is a constellation of objects that, in their intimate connection, appear like tangible signs of discoveries. They become, by means of the gallery-device, research and archival samples. The 'archive' medium shouldn’t be interpreted as a formal synthesis, rather as a starting methodology from which infinite possibilities emerge. This point it’s also crucial in the artist’s research and it’s what has fueled the entire concept behind the exhibition, from its structural foundations.
“It has always been this way; this has always been the truth”. From the very beginning - which coincides with the end - there is the will of the artist to narrow a poetic binomial that opens the way (literally) to several, different ways out, which all go straight towards a personal and collective truth. A fascinating power capable of remaining immutable despite the exterior changing, which takes charge of a perpetual motion.
Giulia Cacciutolo works on liminal spaces, which manifest themselves in our life and in the personal perception of them. Liminal spaces can be intended "as spaces, material or immaterial, which are a threshold, a moment of transition between two states/places/times". They stage their ambiguous characteristics, and show themselves as a perfectly mixable and ductile element. These are then real and imaginary places, changeable and circumscribable to variables, such as personal and collective memory. “After all, what is the collective memory if not a large mosaic of intimate memories? Sure, some of them are probably more hidden than others, but they all work together, one way or another, to form a collective memory”. The display-show becomes the will of one possible personal mnemonic synthesis which, on the road to the truth, also becomes collective. However, this is not the only one, but the one chosen by the artist. Thus the organic hybridizes itself with the artifact, until they get confused and inexorably change shape. A deconstructed and recomposed truth, "a countryside at dusk", which can hide pitfalls or beneficial creatures. The viewer can only test through intuition, sniffing the air and calculating every move, proceeding towards (their) truth. This is the power of art and its mise-en-scène. The latter term is also ambivalent: can both mean the real action of exhibiting the work in the art space, or the fictional actions which involve a lie. Memory often works like this and art, fierce and unfiltered, dangerously traces its physiognomy not caring about the lie or the practical, dramatic or complacent act: T'was ever thus.
Curators of the exhibition: Osservatorio Futura (Francesca Disconzi ja Federico Palumbo)