Mia Maljojoki ja Tarja Tuupanen MIA & TARJA 11.02.- 09.03. 2022



Ehtekunstnikud Mia Maljojoki ja Tarja Tuupanen on mõlemad Põhja-Karjala päritolu kunstnikud. Hetkel elavad nad küll Euroopa erinevates riikides, aga aeg-ajalt ristuvad kunstnike teed rahvusvahelistel ehtekunstinäitustel ja muudel sellealastel sündmustel. Miat ja Tarjat ühendab automaatselt nende päritolu: Karjala murrak, minevik, seiklused ja kogemused, mis kuuluvad lahutamatult nende sünnikoha juurde.

/Dr. Phil. Ellen Maurer-Zilioli/


Tarja Tuupanen on oma loomingus alati materjalina kasutanud erinevaid kive ja tema viimastes töödes on läbivaks teemaks ornament. Kunstnik on inspiratsiooni saanud kirbuturgudelt leitud dekoratiivsetest marmorist või alabastrist valmistatud olmeesemetest. Veidi aegunud ent mitte ka veel antiiksete leidobjektide virnad moodustavad kunstniku stuudios visuaalse tausta. Esemete kujundus ja ornamendid varieeruvad peenest käsitööst suveniirtootele omase lohaka viimistluseni. Vanadel aegadel väljendas tarbeeseme ornament peent käsitööoskust, teinekord jälle kasutati ornamente tööstusliku tootmise poolt tekitatud vigade varjamiseks. Mida tähendab ornament tänapäeva kunstniku jaoks?

Tuupaneni jaoks on ornament midagi peibutavat ja keelatut. Ornamendi temaatika ilmneb tema peamiselt mustast marmorist loodud kaelaehete seerias. Hallikas toon annab vormidele sileda tausta ja pehme materjal võimaldab kunstnikul tööprotsessi nautida. Ornamendi teemat ja sellega seotud tööprotsessi silmas pidades on elementaarseteks märksõnadeks ümbertegemine ja kordus. Dekoratsioon lasub raskelt kehal või põgeneb, saamaks skulpturaalseks objektiks.


Mia Maljojoki käesolev seeria on valminud Kuu liikumist jälgides. Olles eelmisel aastal veetnud kogu maikuu Koli rahvuspargis Põhja-Karjalas, vaadeldes kohalikku loodust ja taevast, jälgides mõju, mida Kuu oma liikumisega ümber Päikese tekitab – koges kunstnik valgeid ja eredaid kui ka varjatud ja tumedaid elamusi. Kas eredam pool ongi alati ere? Kas valgus ja pimedus eksisteerivad alati koos? Kas valgus võib olemas olla ilma pimeduseta? Talle tundub, et need nähtused eksisteerivad looduses ja meis endis alati koos. Näitusel eksponeeritud ripatsid väljendavad autori valikut luua pigem rõõmsamates nootides ja püsida Kuu heledamal poolel.


Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.

.........................................................................................................................................

The two artists Mia Maljojoki and Tarja Tuupanen hail from the same region of North Karelia, in their mutual homeland of Finland. Today they live in different parts of Europe but from time to time still cross each other’s path during their international jewellery engagements, at exhibitions and other events. Immediately they are connected by Karelian, the dialect, and the past, adventures, and experiences which are part and parcel of their ancestry. /Dr. Phil. Ellen Maurer-Zilioli/


In this series I have been researching the movements of the moon. Last year I spent the month of May in Koli, in the national park in North-Karelia, Finland. During this month I was gazing towards the sky, to the nature up there and observing the effects moon gives with its constant movement around the sun. Moon contains all layers of experiences from the fullest and brightest to the hidden and dark. Is the bright side only bright or light and dark always exist together? Could light exist without the darkness? To me seems that they always exist together in the nature and within us. In these pendants I choose to bring the joy up and stay in the bright side of the moon. Moon is a feminine symbol and we women are connected to its lunar cycles. The name Aino, meaning "the only one", in the title, was invented by Elias Lönnrot who composed the Kalevala. In the original poems she was mentioned as "the only daughter" or "the only sister”. (Wikipedia)

/Mia Majljojoki/

Tuupanen´s jewellery is always connected with stone and in the latest works the theme is ornament. Inspired by decorative household objects found from secondhand markets, made from marble or alabaster, Tuupanen has begun to study the theme of ornament. These objects form a visual backround at the studio, a pile of things which are a bit outdated but not antique. The decoration and ornaments in them are sometimes well-made, sometimes hastily done in souvenir style, but always appealing. In past times for craft maker an ornament in artefact was an act of finesse, or the ornament has been used to cover the mistakes in industrial production. What it could be for an artist today? For Tuupanen ornament is alluring and forbidden. She studies this topic in the serie of necklaces made mainly from black marble. The grayish color gives a smooth background for the ornamental forms, the soft material gives pleasure in technical making. Remaking and repetition is elementary for the topic and in the process. The decoration lie heavily on the body or escapes to be a sculptural object.


Ruum /